Minust ja teatrikoolitusest
Olen kaua teinud teatrit, peamiselt lavastajana, sageli ka oma lavastuste dramaturgina, ning olnud ligi 20 aastat suurtes teatrites kunstiline juht.
Õppinud olen eesti keelt Tartu Ülikoolis ja lavastajaks EMTA lavakunstikateedris.
Alati olen teadnud, et teater ei toimu ainult laval, vaid tegelikult igal pool, kus inimesed kohtuvad. Sageli olen pidanud tunnistama, et see, mida laval näidatakse, kahvatub selle ees, mida pakub elu.
Teater elus tähendab omavaheliste suhete proovilepanekut, katseid allutada üksteist oma soovidele, mulje jätmist ja hindamist, sotsiaalsete rollide loomist ja väljakandmist, konfliktide lahendamist ja hakkama saamist ootamatutes olukordades. See on elu, milles tuleb kohe esimesel korral ellu jääda.
Teater laval teeb asjad selgemini nähtavaks. Vastuolud on siin põhimõttelisemad ja rollid selgemad. Aga lava on ka koht, kus saab turvaliselt katsetada ja mängida, sest need vastuolud ja olukorrad on siiski fiktiivsed. Laval saab asju mitu korda uuesti proovida, kuni kõik õnnestub. Ja lõpuks kuulub lava juurde ka publik, kes elab kaasa ja kellelt saab küsida nõu.
Teatri vahendeid on aastakümneid eri viisidel kasutatud hariduses, integratsioonis, kogukonnatöös ja organisatsioonide koolitustes.
Olen alates 2001. aastast töötanud teatripedagoogika ja rakendusteatri projektides dramaturgi ja metoodika loojana, kujundades koolituste sisu, stseenide ülesehitust, harjutusi ja osalusvorme. See kogemus on loonud tugeva vundamendi minu praegusele koolitaja tööle.
Koolitustes teevad kaasa elukutselised näitlejad, kes mängivad ette demo-stseenid ning abistavad osalejaid läbimängudel.